Madala kvaliteediga-ferrosulamite sulatamine tiiglite abil algas umbes 1860. aastal. Hiljem töötati kõrgahjude abil välja ferromangaani ja ferrosiliitsiumi sulatamine, mille ränisisaldus oli alla 12%. Aastatel 1890–1910 alustati Prantsusmaal ferrosulamite tootmist elektrikaarahjude abil. H. Moissan viis läbi süstemaatilisi katseid raskesti-redutseeritavate-elementidega, kasutades elektrikaarahjusid, ja PLTH Roult rakendas seda tööstuslikus tootmises. Sel ajal kasutati koksi ja sütt redutseerivate ainetena asjakohaste maakide redutseerimiseks ning tooted olid enamasti suure süsinikusisaldusega.
Pärast 1920. aastat alustati kvaliteetse-terase ja roostevaba terase arendamise vajaduste rahuldamiseks madala-süsinikusisaldusega ferrosulami tootmise uus etapp. Ühest küljest töötati K. Goldschmidti 1898. aastal välja pakutud aluminotermilise protsessi põhjal välja mõnede süsinikuvabade ferrosulamite ja puhaste metallide sulatamine aluminotermilise protsessi abil; teisest küljest töötati välja räni{7}}sisaldavate sulamite oksüdeerimiseks elektriahjus desilikatsioonirafineerimismeetod. Aluminotermilise protsessi kõrge tootmiskulu tõttu hakati laialdasemalt kasutama desilikatsiooni rafineerimismeetodit. Isegi tänapäeval rafineeritakse seda meetodit kasutades enamasti keskmise-süsiniku, madala süsinikusisaldusega- ja üli-madala süsinikusisaldusega-ferrokroomi, keskmise-süsiniku ja madala süsinikusisaldusega-ferromangaani ning metallilist mangaani. Kuum{17}}segamismeetod ferrokroomi rafineerimiseks hõlmab vedela maagi ja lubjasulami segamist räni-kroomisulamiga kuumsegamise teel, et reaktsiooni kiirendada. see on desilikatsiooni rafineerimismeetodi edasiarendus. Lisaks kasutatakse elektrolüüsi puhaste legeerivate lisandite (nt metallmangaani) tootmiseks ja vaakumdekarburiseerimist ülimadala süsinikusisaldusega üli-madala süsinikusisaldusega-ferrokroomi tootmiseks. Viimastel aastatel on välja töötatud ka meetodid ferrokroomi ja ferromangaani rafineerimiseks, kasutades puhast hapniku puhumist.
